Valgemetsa MTÜ




Vanda Juhansoo

AIGI VIIRA, JUHANI PÜTTSEPP

«Ma olen nõiamaja perenaine,» hõikab õbluke Valgemetsa daam ja kaob triibulise pidzhaama lehvides kunagi kunstnik Vanda Juhansoole kuulunud romantilisse tare-tarekesse.

Salapärasest daamist jääb päikesest pleekinud lauale maha männikäbidest laotud süda. Viie linnulaulu täis minuti pärast ilmub naine uuesti, sedakorda suvekleidis, kõhukas kohvikann käes.

«Kohvis võib olla pisut tuhka,» vabandab Merike Pääsukene. «Ma keetsin seda kaminas. Aga käbidest süda pole nõiamärk. Selle ladusid mu sõbrannad oma külaskäigu märgiks.»

Elektripirni öökullid
Tekstiilikunstnik ja harrastusaednik Vanda Juhansoo ostis endale krundi Valgemetsa suvituskohta 1930. aastate lõpul, pärast Tartu-Petseri raudtee valmimist.

Ahja jõe äärsel künkal laiuvat aeda kujundas kunstnik loodusest kättejuhtunu abil: puu otsas huikasid samblast öökullid elektripirnisilmade välkudes ja väravas vaatasid tulijat süngel pilgul puusse voolitud vanaätid. Kummalis-muinasjutulise maja ja aia pärast kutsusid ümberkaudsed Juhansood nõiaks.

«Vanda lõi siia erilise maailma,» õhkab Merike Pääsukene hommikupäikeses silmi kissitades.

Samblast öökullid on nüüdseks põrmuks pudenenud, kuid Vanda kätetööd leidub 1985. aastal Pääsukeste omandusse sattunud aias ja majas siiski rohkesti.

Kui Merike Pääsukene väike laps oli ja klassiekskursiooni ajal põlvikute välkudes Valgemetsas ringi tuiskas, siis talle Vanda maalitud mummudega kivist kärbseseen ja paljukiidetud elektriöökullid ei meeldinud.

«Eks mõnigi asi seisis siin hea maitse veerekese peal, aga Vanda unistas illumineeritud aiast,» naerab proua Pääsukene oma kaminakohvi rüübates. «Jõe poole laskuvad jaapani stiilis aeda meenutavad kiviktaimlad meeldisid mulle aga juba tookord.»

Minevikuihas külalised
Kui kunstnik Vanda Juhansoo 25. juulil 1966. aastal suri, pidi täituma ta soov, et aed säiliks muuseumina. Nüüdseks on aga osa taiestest viidud Põlvamaa talurahvamuuseumi Karilatsi, kus Vanda sai oma mälestustoa.

Inimesed tulevad ikkagi Vandat Valgemetsa otsima.

«Nad tulevad ja ehk ei looda enam majagi leida,» räägib Pääsukene. «Mina aga otsustasin kohe alguses, et tahan Valgemetsas koos Vandaga elada, sest vaikus ja üksindus on tänu Vanda külalistele siin niikuinii välistatud.»

Enamik Vanda austajaid on neljakümnendatesse eluaastatesse jõudnud prouad-härrad, kel püsib lapsepõlvest meeles Valgemetsa lastelaager, kus kasvatajatel oli kombeks lapsi naabruses elava nõiaga sõnakuulelikkusele hirmutada. Teised mäletavad nõiaaeda kui romantikapesa, kuhu laagriplatsilt käsikäes võis pageda. Nüüd tulevad kunagised pioneerid nõiamaja oma lastele näitama.

Mõned Vanda otsijad on aia ja maja imetlemise asemel Pääsukeste saunas mõnulenud.

«Ehitasime sauna, oli kohe oma lõhn sees, aga Vanda austajad trügisid ka sinna,» räägib Pääsukene.

Ühel päeval teatasid Pääsukeste perepojad vanematele, et saunas pesevad võhivõõrad inimesed.

«Läksin vaatama ja leidsin ühe minu šampooniga pead pesemas, teine vahetas riideid. See oli paar: mees ja naine.»

Vanda austajad jätavad Pääsukestele omaetteolekuks vaid varahommikused tunnid.

«Kõnnin öösärgi väel suure ringi maja juurest jõe äärde, kohvikruus käes, ega kohta hingelistki,» sõnab nõia tütar. «Siis on mul tunne, et elan, mitte ei puhka siin.»

Vana nõid ja tema tütar
Salapärast Vandat kohtas proua Pääsukene lapsepõlves korra ka Tartu eliitkohvikus Werner. Sealsete vaimuhiiglaste seltskonnas ei sarnanenud Vanda Pääsukese sõnul teps mitte nõiaga, aga nägi siiski põnev välja.

Kehvapoolsete juustega väikesekasvuline Vanda Juhansoo kandis kogu aeg musta juuksevõrku ja tavainimestest eristas teda ka kiindumus kõrvarõngaste, sõrmuste ja käevõrude vastu.

Kunstnik Juhansoo polnud ei sensitiiv ega ravija, kuid vaime kutsus taldriku abil välja küll. Ühe tähtedega taldrikukeerutamise pappaluse leidis nõiamaja uus perenaine kuuri alt.

«Mind kutsuvad inimesed nõia tütreks,» teatab Pääsukene ja lööb pea selga. Tuttavad soovitasid küll suvekodu perekonnanime järgi Pääsupesaks ümber ristida.

«Üks viieaastane poiss aga tuli siia ja keksis jalalt jalale: nõia maja, nõia maja. Selle nime vastu ei ole mõtet ega tahtmist võidelda,» pajatab Pääsukene.

Vanda ema kapiserval
Omanike käsi ei tõuse kergelt Vanda loodut ümber tegema.

«Mis vähegi on saanud alles jätta, see on ka jäänud,» ütleb Pääsukene. «Paraku üht-teist lihtsalt peab ümber tegema, sest Vanda oli ikkagi rohkem kunstnik kui ehitaja.»

Pääsukene räägib sametpaberiga üle löödud köögilaest, mis oli küll omamoodi ilus, aga kujunes aastatepikku kärbeste meelispaigaks.

Vanda lillemaalingud katavad aga siiamaani aknaraame, kapiservi, laetalasid ja seinu. Isegi väsinud laua ümmargune plaat näib lilleaiana.

Nii segunebki elamises Pääsukeste ja Vanda Juhansoo loodu. Puhvetkapi nurgal tundmatu mehekuju peas trooniv õlgkaabu kuulub juba nõia tütrele, aga foto kapiserval on Vanda-aegne.

«Ma ei teagi, kelle pilt see on. Kutsun seda naist Vanda emaks,» teatab Pääsukene.

Kus meie Vanda on?
Sellele küsimusele vastuseks koputab Pääsukene kavalalt kirevaks maalitud aknaraamile.

«Ta on siin igal pool,» lausub naine sosinal. «Olen näinud, kuidas puude vahel valge loor hõljub. Siis mõtlen, et Vanda tantsib.»

Vanda põrm puhkab majast paarikümne sammu kaugusel kivihunniku all kolme kuuse juures. «See oli tema soov siia maetud saada, ehk oli ta ise need kividki kokku kandnud,» räägib Pääsukene. «Ta oli ju suur kivikorjaja.»

Maja said Pääsukesed kunstniku pärijatelt odavalt kätte, sest keegi ei riskinud osta maja koos Vanda hauakääpaga. Inimesed pelgasid kummitust.

Kui taimi täis kasvanud aeda paistab täiskuu, siis lehvib seal üsna nõiduslik valgus ja aroom.

«Igatahes mitte kummitus. Mina kujutan Vandat ette taime- ja lillehaldjana,» lausub Pääsukene unistavalt. 

Vanda Juhansoo (1939. aastani Johanson)

Sündis 21. mail 1889. aastal Ahja vallas Mustal.

1909. aastal asus õppima Helsingi kõrgema kunstitööstuskooli «Atheneum» sisedekoratsiooni ja keraamika osakonda. Seal õppis ta kompositsiooni-, vormi- ja stiiliõpetust, portselanimaali ning joonistamist.

Kooli lõpetamise järel täiendas end Hollandis, Kreekas ja Saksamaal.

1914. aastal asus tööle joonistusõpetajana Tallinna Beljajevi eragümnaasiumis.

1918. aastal tuli Tartusse, töötas joonistusõpetajana kaubanduskeskkoolis ja õhtugümnaasiumis, alates 1922. aastast Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi koolis.

Pärast 1945. aastat töötas ta Tartu 2. keskkoolis ja 6. keskkoolis ning juhendas nende koolide õpilaste kunstiringi.

Tarbekunstnikust Juhansoo lõi eesti rahvusornamentikast omapärase stiili, tema töid eksponeeriti 1912. aastal «Noor-Eesti» alalisel kunstinäitusel, Pallase I ja II kunstinäitusel 1918, Eesti kunsti ülevaatenäitusel 1919, Eesti Põllumeeste Seltsi näitusel 1932, naiskunstnike näitusel 1939.

Viimast korda esines ta 1945. aasta tarbekunstinäitusel.

Kunstniku eluajal käis ühe suve jooksul nõiamaja kaemas üle paarisaja ekskursiooni.

Vanda Juhansoo suri 1966. aastal. Vastavalt tema soovile maeti ta oma koduaeda Ahja jõe kaldal.



Otsi
 
MTÜ VALGEMETSA
info@valgemetsa.info

 
 

Mittetulundusühing Valgemetsa
Koduleht Elitec'st